Mis on afropatsid?

Afropatsid on individuaalsed patsid, mis on erinevate kujundite abil üksteisest eraldatud. Antud patsid võivad olla ükskõik millise stiili, pikkuse, paksuse ja värviga, ning eraldused võivad olla ruudu-, kolnurga-, kaare-, pusle- vms kujulised. Patsid võivad olla nii punutud, keerutatud või muu sarnase tehnikaga valmistatud. Punumiseks on võimalik kasutada nii sünteetilisi kui ka naturaalseid pikendusi. Kõige rohkem on kasutusel spetsiaalne sünteetiline materjal - kanekalon -, mis on loodud just patside punumiseks ning on karedama tekstuuriga, kui naturaalsed juuksem, et patsid tugevamad ja pikaajalisemad oleksid.

Kanekalon materjal jaguneb ise omakorda erinevate tekstuuride põhjal alamkategooriateks. Kõige sagemini kasutatakse yaki tekstuuriga materjali, mis meenutab justkui peenikeste krepptangidega töödeldud juukseid.

Samas on võimalik ka naturaalsete pikenduste kasutamine. “Human hair” patsid on väga loomulikud, kerged ja painduvad, kuid materjalikulu tõttu on need kordades kallimad. Üheks viimase aastate populaarsemaks variandiks on mixed materjalidega tehtud patsid. Punutud osa jaoks kasutatakse kanekaloni ning lahtiste osade jaoks naturaalseid pikendusi.

Patside punumine on mahukas protsess, kuid valmis soeng püsib pikalt ning on väärt möödunud ajakulu. Patside eest hoolitsemine on üpris lihtne ning punutud soenguga käimine on ääretult mugav vaheldus igapäevasele enda juustega mässamisele.

Afropatside ajalugu

Afropatside ja ka muude punutiste ajalugu ulatub tagasi kaugesse minevikku. Pea igal kultuuril on olnud erinevaid punutisi, kuid algupäraselt pärinevad need Aafrikast ning neid on võimalik tagasi jälitada u aastasse 3500 eKr.

Absoluutselt kõige vanemaks vihjeks patside punumisele on ajalootundidest tuntud Willendorfi Veenus, mis on dateeritud 25 000-30 000 aasta vanuseks, ning Brassempouy Veenus, mis on dateeritud u 24 000 a vanuseks. Willendorfi Veenus on 11cm pikkune lubjakivist kujuke, mis kujutab naisefiguriini, ning mil on juustena kujutatud punutud patse. Brassempouy Veenus on tehtud elevandiluust ning on kõige vanem teadaolev kujutis inimnäost. Samuti on sel kujukesel juuksed voolitud individuaalseteks patsideks. Nii saab eeldada, et patsid on olnud eneseväljenduse ja kunsti osaks juba kümneid tuhandeid aastaid.

Kõige kaugemad kinnitatud ajaloolised andmed cornrow (ka canerow) patsidest ulatuvad tagasi Himba ja Mbalantu hõimu naistele Namiibiasse u 3500 eKr ning individuaalsetest afropatsidest Vana-Egiptusesse u 3100 eKr. 1.sajandil levis Kreekas Halo punutis ning 5.sajandil levis Ameerika manneril pärismaalaste kaks punupatsi. Euroopas sai 11.sajandil populaarseks “crown” pats, 9-11.saj viikingite ja keltide seas miksitud rasta- ja punupatsid ning Hiinas loodi u 15 saj “staircase” pats. Need on vaid mõned näited erinevatest stiilidest erinevates kultuurides. Tänapäevasemad stiilid said suuresti tuntumaks 20.sajandil Ameerika Ühendriikides ning endistes Euroopa kolonialistlikes riikides (nt. Prantsusmaa, Hispaania), mil tumedanahalised said rohkem (kuid siiski suuresti piiritletud) vabadust enda välimuse väljendamisele.

19.sajandi Kolumbiast on tõendeid, et orjad kasutasid patse ka kui juhiseid/kaarte põgenemisteede markeerimiseks. Samuti oli võimalik soengutesse vajadusel peita nii riisi kui münte ja kulda.

Erinevad afropatsid ja punutised on läbi ajaloo muutunud oluliseks loendamatutes kultuurides. Siiski on oluline mõista, kas ja kuidas on need kultuuridepõhiliselt erinevad ja omanäoliste tähendustega.

Tähendus

Patsid ja punutised viitasid tuhandeid ja sadu aastaid tagasi eelkõige inimeste jõukusele, perekonnaseisule, etnilisele päritolule, vanusele ja religioonile. Eelkõige aga just indiviidi isikutunnetusele. Kõik ainulaadsed patside stiilid olid ka viisiks, kuidas hõime ja regioone eristada ning olid lausa keelesüsteemi lahutamatuks osaks. Samuti märkisid patside detailid ja kaunistused ära sotsiaalse staatuse, usulise vaate, päritolu ja rikkuse. Muidugi olid patsid ka ilu sümboliks ning kõige-kõige varasemalt ka lihtsalt mugavuse eesmärgiks punutud. Patse kaunistati erinevate pärlite, paelte, merekarpide, juveelide ja muude ehetega, tuues veelgi esile nii sotsiaalset kuuluvust kui kandja iseloomu.

Black history ja diskrimineerimine

Patside ajaloost on võimatu ja kohatu rääkida, jättes mainimata kahju, mida kolonistid tumedanahaliste kultuuriloole teinud on. 15.-18. sajandil transporditi u 10-15 miljonit mustanahalist Aafrikast erinevatesse Ameerika kolooniatesse, kus mustanahalised müüdi valgetele orjadeks. Umbkaudu 10-15% sellest arvust ei jõudnud kunagi aga kohalegi, kuna laevadel valitsevad olud ei olnud kuidagi humaansed ning reis rmerel riskantne. Transatlantiline orjakaubandus on üks kõige julmemaid inimeste vastu sooritatud kuritegusid läbi teadaoleva ajaloo. Orjakaubanduse tagajärjed on ülemaailmselt siiani väga tuntavad, alustades tänaseni igapäevaselt nähtavast rassisimist lõpetades üldise Aafrika mandri majandusliku seisu ebastabiilsusega.

Orjakaubandus võttis mustanahalistelt ära pea 400 aastat ajalugu, puhtalt selle tõttu, et elusate inimeste kaubandus tegi valge mehe rikkaks. Mustanahalistelt rööviti kultuur ning identiteeditunne, mis, nagu ka eelnevalt mainitud sai, oli seotud suuresti soengute ja patsidega. Orjalaevadele sunnitud inimestel aeti väidetavalt tervislikel eesmärkidel (täid, kirbud) kõik juuksed maha. Nii kaotati aga ära inimeste uhkus ja identiteeditunne. Nende tavade vargused ühel kontinendil arenesid uuteks kultuuritraditsioonideks teisel mandril. Valge mehe ahnus tuli erakordselt tugevalt esile Põhja-Ameerika manneril, kui Lõunaosariigid baseerisid suurema osa enda agrikultuurist orjade pidamisele ja sunnitööle. Kuigi transatlantiline orjakaubandus keelustati 1807.aastal Briti impeeriumi piires, siis see jätkus nii Põhja- kui Lõuna-Ameerika manneril. 19.sajandi lõpus toimunud USA kodusõja lõppedes vabastati ametlikult kõik orjad USA osariikides 1863.-1885.aastal. President Abraham Lincoln kuulutas 1.jaanuaril 1863.a välja emantsipatsiooni, kuid viimased orjad vabastati alles 1865.a 19.juunil, mis on tuntud ka kui Juneteenth. Mustanahalised said kodanikustaatuse USAs 1869.aastal. Diskrimineerimine, segregatsioon ja rassism ei kadunud aga kuskile.

Kuigi orjakaubandus ja orjapidamine lõppesid 19.saj lõpus Ühendriikides, siis kodanikuõiguste liikumine andis tõelise tulemuse alles u sada aastat hiljem 1940.-1960.ndatel aastatel. 1958.aastal läks läbi Brown vs. Board of Education, mis sätestas, et riigikoolides on segregatsioon ebaseaduslik, 1964.a allkirjastas lLyndon B.Johsnson kodanikuõiguste seaduse, mis volitas föderaalvalitsust takistama rassilist diskrimineerimist tööl, hääletamisel ja avalike asutuste kasutamisel. 1967.aastal legaliseeriti täiel määral rassidevaheline abielu. 4.aprillil 1968 mõrvati Martin Luther King Jr ning rahumeelsed protestid muutusid üleriigiliselt ainsa vägivaldsemaks. 1970.-1990.aastatel toimusid väiksed, aga pidevad edusammud mustanahaliste õiguste tunnustamiseks, kuid 1992.aastal puhkesid üle riigi massilised rahutused pärast seda, kui 4 politseinikku filmisid, kuidas nad peksid Rodney King’i. Rahutused maksid riigile kokku üle 1 miljardi dollari. 2020.a kevadel toimusid USA’s Black Lives Matter rahutused, kuna mustanahaline Georg Floyd sattus alusetult valgenahaliste politseinike ohvriks.

patsid kui cultural appropriation või cultural appreciation?

Kultuurid on mõeldud jagamiseks ja austamiseks ning tänapäeva globaalses ühiskonnas miksitakse omavahel igapäevaselt erinevate kultuuriruumide elemente. Kui mõni ​kultuur võtab omaks või laenab mõne elemendi või kultuurikontseptsiooni teistest kultuuridest, peetakse seda kultuuriliseks väärtustamiseks. Kultuuri hinnatakse, kui teise kultuuriruumi inimesed võtavad aega püüdmaks mõista esmase kultuuri ainulaadsust. Kultuuriline omastamine toimub aga siis, kui kui end olulisemaks või võimsamaks pidav kultuur võtab loata üle näiliselt madalamast kultuurist nende kultuuripraktika.

Patside puhul ollakse ka veel tänapäeval väga vastakatel arusaamadel sellest, kas patside kandmine heledanahaliste inimeste poolt on kultuuriline austamine või omastamine. Transtlantilise orjakaubanduse tagajärjel toimunud nustanahaliste diskrimineerimine surus maha ka nende kultuuri jagamise ja austamise. USA’s lubati küll orjadel patse kanda, kuid nt. 18.saj New Orleans’is oli kreooli naistel kohustuslik oma juuksed rätikuga katta, et näidata, kuhu klassi nad kuuluvad. Samal ajal hakkasid afroameeriklased ka parukatega katsetama, et oma välimus võimalikult euroopalikuks muuta.

19.sajandi lõpus, pärast orjapidemise lõpetamist, julgesid mustanahalised oma juustega rohkem eksperimenteerida. Kuigi oma naturaalsete lokkide ja krusside eest hoolitseti pidevalt, siis sirged juuksed andsid kahjuks siiski musnahalistele enam võimalusi, kuna sirgeid juukseid seostati heledanahalistega. Madam C.J. Walker populariseeris 19.saj lõpus ja 20.saj alguses sirgestava kammi ning erilised juuksehooldustooted, mis aitasid mustanahalistel naistel ühiskonnas rohkem aktsepteeritavatena paista. Madam C.J. Walker’ist sai 1920ndateks esimene afroameeriklasest miljonär.

Sirged juuksed ja nö võimalikult kaukaaslase soengud olid mustanahalistel naistel 20.saj keskpaigaks muutund standardiks. Oma naturaalseid juukseid lasti ka keemiliselt sirgendada nii salongis kui kodus. Samal ajal aga hakkasid valgenahalised järjest enam soengutega katsetama ning ka erinevaid cornrowsid ja afropatse punuma ehk tekkis äärmiselt hüpokriitiline olukord, kus valge arvas mustanahaliste patsisoengutest halvasti, kuid hindas samas neid siis, kui teine valge neid kandis. Kui 1964.a kodanikuõiguste seadus vastu võeti, loodi juurde ka Equal Employment Opportunity Commission, kelle ülesandeks on antud õiguste ees seismine töökeskkonnas.

Esimene töökeskkonna dikrimineerimise kohtuasi leidis aset 1976.aastal, mil kohus pooldas töötajaid ning leidis, et töötajatel on tõepoolest õigus tööl patse kanda. Naturaalsete juuste hindamine ja naturaalse afro kui protestivahendi kasutamine levisid 1960.ndatel ja naturaalsuse hindamine tõusis veelgi 1990-2000.aastatel, kuid see tõi kaasa uusi töökeskkonna diskrimineerimisi. 1981.a jäi kohus American Airlinesi poolele ehk toetas seda, et tööandjal on luba keelata töötajal patside kandmist. Sellest kohtuasjast sai pretsedent kõigile tulevastele kohtuhagidele ning sellele viidati veel ka 21.saj alguses. 2006.aastal loodi EEOC poolt paika rassi ja nahavärvi baasil diskrimineerimise vastavusjuhendi, kus pandi täpselt paika, et isiku rassiga seotud füüsiliste omaduste, nagu nahavärvi, juuste, näojoonte, pikkuse ja kaalu järgi ei tohi tööandja töötajat diskrimineerida ega nende alusel otsustada töötaja kompetentsuse üle. Töötajal on seega õigus kanda oma naturaalseid juuksed, kuid kuna patsid on soeng, siis nende puhul on siiski võimalik tööandjal kriteeriume paika panna.

1979.a filmis “10” kandis valgenahaline peanäitlejanna Bo Derek fulani stiilis patse, mis said kiiresti valgete naiste seas nii populaarseks, et paljud valgete juuksurid hakkasi patsipunumise teenust pakkuma, kuigi nad ei olnud eelnevalt korralikult punumist õppinudki. Nii kahjuks hakkasid levima ka madala kvaliteediga punutised ja soengud, mille puhul oli näha, et ei olnud pööratud tähelepanu ka kliendi enda juuksetüübile. Samal ajal võitlesid mustanahalised naised visalt selle eest, et neid patside kandmise eest diskrimineerima ei hakataks.

2019.aastal avaldas NYC linnakomisjon, et toetavad kodanike õigusi kanda tööl kultuurilise olulisusega soenguid, k.a. patse. Samal aastal avalikustas ka California senat sarnase otsuse. Kahjuks siiski ülejäänud USA’s veel selliseid haigisd läbi lastud ei ole.